Hitleri salarelv – Haunebau

14 detsembril 1944 aastal – Ajaleht New York Times kirjutab ühes artiklis: “Salapärane lendav pall on Saksamaa uus relv.”

“Liitlasvägede ekspeditsioonivägede peakorter, 13 detsembril 1944 aastal – Saksa uus relv jätab idarindel hirmuäratava mulje – tänane aruanne. USA õhujõudude piloot teatas, et luurelennul märkas ta hõbedat, ümmargused objektid Saksamaa taevas. Pallid olid kobaras või liikusid iseseisvalt. Oli hetki, kui need muutusid poolläbipaistvaks…”.

Sarnane üritus (ja neid oli päris palju) aastast teatas veteranpiloot 415 Öise lennusalk.

Ta oli sel ajal luuremissioonil Hagenau kohal. Oli 22 detsembril 1944 aastal, aega 6 vesi. Samal ajal kui ta kõrgel lendas 1000 Peatus, piloot ja radarioperaator märkasid lennuki saba taga kahte objekti. Salapärased objektid hõõgusid oranžilt ja tulid aeg-ajalt lennukile lähemale. Piloot sisenes teravasse tünni, objektid lendasid siiski otse tema selja taha. Kaheks minutiks hiilisid salapärased sõidukid piloodi selja taha, selle tulemusena pidi ta sooritama klassikalisi kaitsemanöövreid, kui nad järsku kadusid…

Olukorra selgitamine, See juhtus oli sõjaväe jaoks tõeline probleem. Ühelgi juhul piloodid neid objekte ei rünnanud, samuti ei rünnanud nad neid. Neid nimetati “Foo Fighters”. Nii kaugel (ametlikult) neid sündmusi pole kuidagi seletatud. Aga see oli kindel, et see polnud liitlaste tehnoloogia – ja see oli komandöride jaoks üks tõsisemaid probleeme.

järgmises 10 aastat, kui väljamõeldis võitis sagedamini tegelikkuse, Saksa tehnika saavutused haihtusid. Täna võime järeldada, et salapärased objektid taevas, on gravitatsioonivastaste sõidukite täiustatud tehnoloogia täiustus, mis pärast II maailmasõda teadlikult unustatud.

Aasta-aastalt oli tõe otsimine üha nõudlikum asi. Fašistlik mõju (siis ikkagi) ulmekirjanikud olid piisavalt tugevad, nii et tõde võib kergesti valega hägustada, ja tegelikkust oli üha raskem kontrollida. Tõe eraldamine viimasest 50 aastate kirjanike leiutistest, see on asi, mis nõudis palju ohvreid.

Üks inimestest, kes töötas sõja ajal lendavate taldrikute kallal, oli Luftwaffe kapten, lennukikonstruktor Rudolph Schriever. W 1950 aastal teatas ta, et ta töötas Praha lähedal väikeses meeskonnas, mille eesmärk oli välja töötada uut tüüpi lendav taldrik.

See teave ilmus esimest korda meedias ajalehes “Peegel” z 30 bränd 1950 aastal artiklis “Taldrik-flaier kombo”.

“… Rudolph Scrivener, kes väidab, et insenerid üle maailma on lendavaid taldrikuid uurinud alates 1940. aastate algusest, aastast kavatseb USA-le sellise masina ehitada 6 tegema 9 kuud. 40-Praha ülikooli suvine lõpetaja lisab, et ta oli masina dokumentatsioonist koopia teinud, mida ta nimetab lendavaks kettaks. See õnnestus tal enne Saksamaa langemist, sest hiljem võidakse dokumendid ära võtta. Nõuded, et masin suudab kiirendada peaaegu kiiruseni 2600 miili tunnis…”

Mõned Rudolphi materjalid jõudsid meediasse. Dokumentidel olid joonised tohututest lendavatest taldrikutest, samuti terve seeria tehnilist dokumentatsiooni, mis kahjuks jäid puudulikuks. Schriever suri 50ndate lõpus.

Juhtumi uurija Bill Rose sai teada, et Schriever töötas koos teiste teadlastega, nii Klaus Habermohl kui Giuseppe Belluzo (Itaalia insener), ja ka dr Walter Miethega. Rose'i uuringud on näidanud, et Miethe oli gravitatsioonisõidukite programmi direktor kahes väljaspool Prahat asuvas keskuses. Me teame sellest veidi rohkem. Walteri tööd, aga me ei tea selle kohta täpset teavet. Wernhera von Brauna, mis oli pärit 1933 aastal tema fotograafina.

Oleme nüüd kindlad, et vähemalt üks teadlastest, mis oli muu hulgas. Viktor Schauberger tegeles lendavate ketaste tootmisega. Ta tuli Prahasse aastal 1945 – nagu Schriever tunnistas. Tema esialgsed katsed olid seotud levitatsiooniga. Sündinud 1885 aastal, Schaubergerit huvitas eriti loodus. Esialgu silmapaistva õpetajana, hiljem õppis ta teadlasena iseseisvalt selgeks Maal toimuva energiavahetuse loomuliku mehhanismi.

Ta väitis, See “praegune tehnoloogia kasutab halbu nähtusi. See põhineb entroopial – liikumine, mida loodus kasutab tihendatud aine purustamiseks. Ja veel… loodus kasutab kasvamiseks hoopis teist tüüpi nähtusi. Valitsev plahvatuspõhine tehnoloogia – kütuse põletamine ja aatomite lõhenemine – täidab maailma levides, soojust tootvat energiat, mis on kahjulik.”

Schauberger uskus, et praegust energiatootmist saab asendada sellele vastupidise protsessiga, mis praegu toimub, see on, mida loodus kasutab. Ta oli hüdroelektrijaama vastane: “Kui survevesi voolab läbi turbiinide, rezultatem jest ‘martwa woda'”. Seetõttu kavandas ta imemisturbiinide eriversiooni, mis “nad elavdavad” vesi.

Allikas:HOTNEWS.pl